LOODUSKLASSI TALVEPÄEV

Täna toimus loodusklassi talvepäev. Lapsed kogunesid kooli kella 11ks. Kell 11.30 algas bussisõit Saku valda, sihtkohaks Laagrikeskus Talu.
Sõitsime korraga kolme teise klassiga. Meid oli siiski üsna vähe, kuna nii meie klassis kui ka aakate hulgas oli palju haigeid. Meie klassist oli osalemas vaid 14 õpilast.
Sõit ei olnud pikk. Jõudsime kohale 12 paiku. Buss viis seal olnud 1.klasside õpilased minema ja meid jagati kaheks rühmaks: suuremas koosseisus Bklass oli üks rühm ning kõhnunud A ja C pandi kokku. Meie rühm sai kõigepealt mõned minutit kelgutada ning seejärel saime sooja lõunat.
Hernesupp ajas paljud lapsed nina kirtsutama. Kokkulepe oli, et igaüks peab maitsma vähemalt ühe lusikatäie, muidu kuklit ei saa. Tädi pani soovijatele pisikesed portsud ja kinnitas ka omalt poolt, et keegi sunniviisiliselt sööma ei pea ja tohib nii järgi jätta kui juurde võtta. Lastele suhu ja lusikasse ei piilunud, aga tundus, et kõik pidasid kokkuleppest kinni. Üks laps nentis lausa, et polegi vastik ning sõi rohkem kui ühe ampsu (mitte küll kaussi tühjaks). Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt oli supp väga maitsev :)
Peale sööki korraldas meile tundi Aarne Timm. Lapsed jagunesid u 5 liikmelisteks rühmadeks. Kõigepealt sai iga rühm lehe, kus pidi vihjete järgi tundma ära puuliigid. Kui eksam antud, siis sai asemele lehekese loomaliikidega ning kolmandaks loomajälgede töölehe. Loodetavasti said meie lapsed targemaks, sest vastama pidi kogu rühm ja õiged vastused tuletati kasvõi Aarne juhendamisel.
Järgmisenana võttis meie rühma üle Sten, kes jaotas lapsed kaheks rühmaks. Kõigepealt mängiti polot ja seejärel jalgpalli. Igaüks rassis ja sumpas-jooksis lumes nii palju kui tema jaksas. Igatahes tundus, et lõpuks pool seltskonda lihtsalt lamas lumes ja ähkis :)
Ka kõige väsinumad said taas jalad alla, kui lubati kelgutama. Osa poisse (ma ei tea, kas ka meie klassist) käisid veel majas suppi söömas. Osad agarad korjasid räästa alt jääpurikaid ja sulatasid neid sooja tee sees.
Planeeritult enne poolt kolme oli Laagrikeskuses kohal meie buss. Siis alles need õiged seiklused algasid. Nimel sõitis buss manööverdades ühe rattaga kraavi. Seetõttu oli ta just niipalju kaldu, et tagumised rattad ei haakinud korralikult teega ega tirinud bussi välja. Sten helistas läbi kõik ümbruskonna traktoristid, kellest kedagi ei olnud kodus. Kuna keegi teadis, et üks traktorist lükkab kusagil läheduses teed lahti, läks Sten teda autoga otsima. Lapsed jälgisid seni bussijuhi toimetamist või kelgutamist või asjatasid niisama ringi. Päike oli vahepeal pilve taha läinud ja tuul oli üsna vilu. Tuppa sooja ei raatsinud eriti keegi minna, sest väljas oli liiga põnev :)
Lõpuks saabus traktor ning koos temaga ka päike pilve tagant. Hopsti ja oligi buss taas otse tee peal (aplausi saatel) ning sai meid peale võtta. Lapsed-kelgud bussi ja tagasisõit linna võis alata. Meel oli rõõmus :)
Üsna varsti saabus järgmine seiklus. Nimelt hakkas Pärnu maanteel bussi kiirus järsku vähenema. Oli selge, et midagi on valesti. Enne, kui buss tee ääres pidama sai, jõudsid osad lapsed juba suures ehmatuses koju helistada, et bensiin on otsas. Hiljem selgus, et neil on õigus - bussil oligi bensiin otsa saanud. Kuidas see võimalik saab olla - ei tea. Igatahes parkisime seal tee ääres ja ootasime bensiiniautot. Vahepeal jõuti osad lapsed autodega ära viia. Lõpuks saime bensiini ja võimaluse linna välja sõita.
Planeeritud kella 15 asemel jõudsime tagasi u 16.30. Vähemalt oli see päev, mis niipea ei unune. Ja nagu õp Silja lastele rääkis, siis saime me täna elu tundma õppida. Ilmselt kogesid kõik oma nahal, kui oluline on soe riietus ning et see ei olegi maailma lõpp, kui juhtuvad äpardused ja tuleb kusagil planeeritust kauem oodata.